Eesti seisab otsustava valiku ees. Edukas reformiprotsess on peatunud, riik sekkub üha enam inimeste ellu, ühiskond on muutumas korporatiivseks ning poliitilist võimu iseloomustab peataolek. Aeg nõuab aga kindlameelseid otsuseid, et viia algatatud uuendused lõpule ning alustada reformidega valdkondades, kus muudatused on seni läbi viimata.
Avalikkus ootab riigivõimult ja erakondadelt selgust, läbipaistvust ning otsusekindlust. Paraku on ühiskonnas aina kindlamalt juurdumas arusaam justkui valitseks Eestis ideede kriis ja puuduksid arengut edasiviivad algatused. Sellega ei saa nõustuda. Programm, kuidas tagada Eesti tasakaalustatud areng ja kodanike heaolu, on olemas. Küsimus on üksnes selles, kas poliitikutel leidub julgust alustatu lõpule viia.
Eesti idee on lihtne, usaldust äratav ja atraktiivne. Esiteks – riigi osakaal ühiskonnas peab olema nii minimaalne kui võimalik. Teiseks – valdkondades, kus riigi sekkumine on vajalik, tuleb seda teha nii efektiivselt kui võimalik.
Selle saavutamiseks tuleb ellu viia kõik seiskunud reformid ning alustada täiendavate muudatustega.
Riigivalitsemise reformi eesmärk on riiklike funktsioonide viimine hädavajaliku miinimumini. Riigi kanda tuleb jätta üksnes ülesanded, mida ei ole võimalik teha eraalgatuse korras, ning tagada seejuures riiklike toimingute selgepiirilisus ja kulude läbipaistvus. Selgelt tuleb määratleda, millised ülesanded jäävad keskvalitsuse pädevusse ning millised tuleb delegeerida omavalitsustele või anda lepingute alusel erasektorile.
Selle teostamiseks suurendatakse poliitilist vastutust ning pannakse riigiaparaat efektiivselt toimima. Riigikogu valimistel saaksid osaleda üksnes erakonnad ning valitsuse liikmed nimetataks üksnes valitsusliitu kuuluvate erakondade parlamendifraktsioonide liikmete seast. Ministrite juurde luuakse aseministrite ja nõunike poliitiline meeskond, kelle ülesandeks on valitsusliidu põhimõtete elluviimine. Portfellita ministrite ametikohad kaotatakse. Halduskulude kokkuhoiu saavutamiseks ühendatakse teede- ja side-, majandus- ja põllumajandusministeerium ning kultuuri- ja haridusministeerium.
Ametnike arvu vähendatakse tööülesannete täpsustamise ja parema töökorralduse teel vähemalt kolmandiku võrra. Riigiteenistujatele tagatakse konkurentsivõimeline palk ning lõpetatakse põhjendamatute privileegide jagamine. Korporatiivsuse vältimiseks luuakse ametnike riigiorganisatsiooni sisesel roteerumisel põhinev paindlik karjäärisüsteem. Kehtestatakse ametnike (k.a. kohtunike) ja avalik-õiguslikesse organisatsioonidesse kuuluvate kutsealade (advokaadid, notarid) regulaarse atesteerimise süsteem, samuti antakse nimetatud kutseeksamite vastuvõtmine riigi pädevusse.
Luuakse riigi ühtne infosüsteem ja tehakse avalikud teenused elektrooniliselt kättesaadavaks.
Omavalitsuskorralduses tuleb kiiresti asuda omavalitsusreformi läbiviimisele. Selleks ühendatakse olemasolevaid omavalitsusüksusi ja vähendatakse nende arvu vähemalt sajale, võttes seejuures arvesse regionaalseid iseärasusi ja liitumisest tulenevaid mõjureid. Tallinna linnaosade põhjal tuleb rajada iseseisvad omavalitsusüksused, jättes Tallinna keskvalitsusele üksnes koordineeriva ja esindusrolli. Omavalitsusreformi järgselt kaotatakse maavanemate institutsioonid ning maavalitsuse ülesanded jaotatakse riigi keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel.
Maksupoliitikas saavutatakse riigivalitsemise kulude kärpimise ja riigi ülesannete delegeerimisega maksukoormuse vähendamine. Uusi makse ei kehtestata. Vähendatakse tulumakse ja kaotatakse enamus viimastel aastatel omavalitsuste poolt kehtestatud täiendavaid kohalikke makse. Omavalitsuste eelarvesse laekuvate riiklike maksude osasid suurendatakse. Maksusüsteemi läbipaistvuse tagamiseks seotakse maksuraha ja avalikud teenused nii, et oleks teada, millise maksu eest rahastatakse konkreetseid teenuseid. Riigieelarves kirjutatakse põhjalikult lahti iga kuluartikkel.
Hariduses loobub riik võimalikult suures osas teenuse pakkuja rollist. Riigi ülesandeks jäetakse haridusnõuete seadmine, järelevalve ning haridusteenuse tellimine. Koolide omavastutuse suurendamiseks antakse neile juriidilise isiku staatus ja suurem otsustusõigus kooli puudutavate sisuliste küsimuste üle (s.h. õigus määrata õpetajate palk). Karmistatakse õppeasutuste, eeskätt ülikoolide ja kõrgkoolide litsentsitingimusi, vähendatakse riiklikult tagatud gümnaasiumikohti ja gümnaasiumide arvu ning seejärel erastatakse osa koole. Koostöös tööandjatega luuakse kiiresti kvaliteetse tööjõu väljaõpetamiseks toimiv kutseharidussüsteem.
Tervishoius annab riik raviteenused järk-järgult erakätesse, tagades ja rahastades samas hädavajaliku ravi, spetsiifiliste raviteenuste osutamise ja järelevalve. Karmistatakse raviasutuste litsentsinõudeid ning lõpetatakse ühe ja sama riiklikult finantseeritava spetsiifilise raviteenuse pakkumine mitmes erinevas raviasutuses. Luuakse seadusandlikud eeldused vabatahtliku ravikindlustuse tekkeks ja määratakse täpselt haigekassade poolt finantseeritavad raviteenused.
Sotsiaalpoliitikas viiakse kiiresti ellu nn kolmel sambal põhinev pensionireform ning võetakse suund vabatahtliku pensionikindlustuse arendamisele. Inimestele, kel polnud võimalik nõukogude korra tõttu oma vanaduspõlve kindlustada, määratakse ühiskondliku kokkuleppe alusel rahuldavat äraelamist tagav riiklik pension. Lisaks vabastatakse tulumaksust kindlaksmääratud summa ulatuses aastas järeletulijate poolt vanemate kasuks pensionifondidesse tehtud sissemaksed, samuti fondidest tehtavad väljamaksed. Pensionide suurendamisel hoidutakse sotsiaalmaksu määra tõstmisest. Lastekodude kõrvale luuakse tugiperede süsteem, kus vabaneva lastekodukoha maksumus suunatakse tugiperele lapse üleskasvatamiseks.
Korrakaitses on saavutatav edasiminek eeskätt sotsiaalse ennetuspoliitika abil. Politseisüsteem muudetakse efektiivsemaks, kindlustades politsei korraliku sissetuleku ja varustusega ning vähendades politseinike arvu. Liikluspolitsei likvideeritakse ja antakse tema funktsioonid üle välipolitseile. Riiklikud investeeringud suunatakse politsei ühtse väljaõppe- ja infosüsteemi rajamisse.
Riigikaitses arendatakse välja kaitsesüsteem, mis õhutab kodanike kaitsetahet ning tagab võimalike konfliktide puhkemisel mobiilse tegutsemise. Riiklike investeeringute prioriteediks peab kujunema kaitseväeline haridus. Senine sundajateenistus asendatakse efektiivse väljaõppesüsteemiga, mille raames läbivad kolmekuulise sõduriõppe kõik teenistuskohustuslikud kodanikud. Erinevate riigikaitse struktuuride eriotstarbelised üksused koondatakse ühise juhtimise alla ning muudetakse elukutseliseks. Kaitseliidu kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni arendamisel pööratakse erilist tähelepanu Kaitseliidu liikmete väljaõppele. Riigi kaitsekulutusi ei suurendata enne kaitseväe süsteemi reformimist.
Ettevõtluses tuleb terve turukonkurentsi tagamiseks erastada enamus seni veel keskvalitsusele või omavalitsustele kuuluvaid ettevõtteid, hooneid ja maa ning tõkestada seadusandlikul teel kartellikokkulepete teke. Kiirkorras erastatakse otseselt vaba ettevõtlust takistavad kommunaalmajanduse ettevõtted ning kaotatakse korteriüüri piirmäärad.
Reformide elluviimisel kiirustab aeg Eestit tagant. Meil on ajaloost õppida nn vaikiva ajastu kurvast kogemusest, mil ühiskonnas oli sügavalt juurdunud ringkäenduslik vaim ning tooni andis teatud poliitiliste huvigruppide püüd kindlustada oma hüvesid ja positsioone. Veel olulisem on mitte lasta end mõjutada sotsialismiaastate inimvaenulikust taagast, mis võib oluliselt ähmastada meie väärtushinnanguid ning takistada vajalike muutuste läbiviimist.
Reformiprotsessi pidurdumise vilju ei pea kaugelt otsima. Kõhklema löönud Ida-Euroopa riikide kogemus annab tunnistust, et süvenev korporatiivsus kannab punanomenklatuuri onupojapoliitika kõikidesse ühiskonnakihtidesse, korruptsioon vohab eelkõige ametnikemeelses poliitilise otsustamatuse õhkkonnas, võimukoridorides valitsev ringkäendus lämmatab igasugused püüded avatud ja inimkeskse ühiskonna poole ning üleüldine stagneerumine toob kaasa riikluse allakäigu ja ühiskonna mandumise.
Nüüd on meie valida, kas kordame tehtud vigu või võtame neist õppust.
Anzori Barkalaja
Andres Kask
Meelis Kitsing
Jaan J. Leppik
Maret Maripuu
Andres Männart
Hardo Pajula
Urmas Polli
Indrek Raudne
Urmas Reinsalu
Kadri Tali
Ken-Marti Vaher
Erki Viirand